Kägu (Cuculus canorus)

Kägu on pika saba ja teravate tiibade tõttu kehakujult võrdlemisi sarnane tuuletallajaga.[1] Kägu on keskmist kasvu, hallikas-sinine, altpoolt hele põikitriibulise sulestikuga lind. Saba on käol pikk, valgelaiguline ja ümmarguse otsaga. Emaslindude hulgas leidub ka ruskeid isendeid. Mõned käod on ka üleni musta-pruunivöödilised. Noorlinnud on väga tumedad ja neil on kuklas selge valge laik, mida vanalinnul pole. [2] Emaslind ja isaslind on sarnased, kuid emasel on pruuni varjundiga puguvöö. [1] Kägu on umbes 32-36 cm pikkune.[3] Isased käod kaalub 110-140 grammi, emaste kaal jääb vahemikku 95-115 g. [4] Kägu lendab ühtlaste tiivalöökidega ja mõõduka kiirusega, laugleb harva, tiivalöögid allpool rõhtpinda (erinevalt tuuletallajast ja raudkullist); istub „sirge seljaga“, nokk ettepoole suunatud. Peatub tihti täiesti varjamatult tara- jm postide otsas, maandumine pisut kohmakas. Istuv lind laseb sageli tiivad rippu ja kergitab pisut saba. Parimad tunnused käo eristamiseks on valge laiguke kuklal ja peene valge äärisega ülapoolesuled. Käo tiibade siruulatus on umbes 54-60 cm. Käo laul on hästituntud kahesilbiline hüüd rõhuga esimesel silbil: „kuk-ku“, mõnikord erutatuna kolmesilbiline häälitsus. Jälituslennul kuuldub vahel kähisevat kurguhäälset „guh-tše-tše-tše“. Emane kägu teeb valju kiiret kilkavat „pühühüh…“. Noorlinnul on visalt korratav kriiksuv pisut kurguhäälne „psrih“, mida mõnikord kuuleb ka lendavalt noorkäolt. [5]

Helindid

Häälitsus (Taheva vald, Laanemetsa / Veljo Runnel / 29.04.2012)